Jäätmevaldkonna soovituskiri pakendijäätmete kogumise kohta
3. märts 2021
Möödunud nädalal lahvatanud pakendijäätmete saaga on ummistanud nii mõnegi ametniku
postkasti või telefoniliini küsimustega, kas kõik kirjutatu vastabki tõele ning kas jäätmeid enam
liigiti koguda polegi mõtet?
Keskkonnaministeerium koostöös haldusalaga on kokku pandud alljärgnevad selgitused, millest
saab vastamiseks vajalikku infot.
1. Pakendite liigiti kogumine ei ole „üks suur pettus“
Kindlasti on pakendijäätmete kogumisel ja edasisel käitlemisel mitmeid kitsaskohti ning seda
pika ahela igas etapis. Probleem algab sellest, et väga paljud pakendid, mis meie turul liiguvad,
ei olegi ringlusse võetavast materjalist. Samuti on probleem selles, et endiselt visatakse
pakendijäätmeid segaolmejäätmete konteinerisse, mistõttu jõuavad pakendid otse põletusse
või prügilasse. Lisaks on endiselt probleem, et pakendijäätmete konteineritesse visatakse
määrdunud pakendeid või muid jäätmeid, mis ei ole pakendid. See omakorda kahandab
ringlussevõtu võimalusi. Probleeme tekitab ka edasine käitlemine, kuna ei leita piisavalt kiirelt
ringlussevõtu partnereid ning jäätmeid võivad jääda lattu seisma.
Ajakirjandus on välja toonud pettusena asjaolu, et liigiti kogutud pakendid suunatakse otse
Irusse. Juhul, kui selline asjaolu leiab tõendamist, siis on tegemist ilmselge rikkumisega, kuna
Iru tohib põletada vaid pakendite sortimisjääke.
Lisaks on pettusena nimetatud asjaolu, et paberil näidatakse küll ringlussevõttu, kuid reaalses
elus ringlussevõttu ei toimu. Loomulikult ei ole selline käitumine õiguspärane ning vajab
kontrollimist.
Eestis on palju jäätmekäitlusega tegelevaid ettevõtteid ning füüsiliselt ei ole paraku võimalik
igapäevaselt kõiki ettevõtteid ja igat jäätmekoormat kontrollida. Samuti ei peaks kontroll
iseenesest olema riigi eesmärk. Eeldame ju, et nii nagu enamik inimesi, on ka enamik
ettevõtteid seadusekuulekad. See aga ei tähenda, et kontroll ei oleks üldse vajalik.
Keskkonnaamet kontrollib riskianalüüsi põhjal igal aastal pakendivaldkonnaga seotud
ettevõtteid (nii pakendiettevõtjaid, kes kaupu pakendavad ja turule lasevad,
taaskasutusorganisatsioone kui ka pakendijäätmeid käitlevaid jäätmekäitlejaid). Samuti
kontrollivad Keskkonnaamet ning Maksu- ja Tolliamet riikidevahelisi jäätmesaadetisi (kontrollid
toimuvad nii füüsiliselt piiril kui ka dokumentide põhjal) ning kahtluste korral võetakse ühendust
teiste riikide pädevate asutustega.
Ministeeriumis tunnistame, et ka jäätme- ja pakendiseaduses on vajakajäämisi. Paraku ei ole
mitmed vajalikud muudatused jõudnud Riigikogust seadusteks. Hetkel menetleb Riigikogu
näiteks jäätme- ja pakendiseaduse muudatust, mis muuhulgas tooks vajalikku leevendust ka
pakendijäätmete valdkonda. Ministeerium on eri eelnõude menetlemise käigus esitanud
ettepanekuid ja kompromisse, et jäätmeseaduse muudatused lõpuks vastu võetaks, kuid siiani
on olnud väga palju eriarvamusi ja tulemuseni ei ole endiselt jõutud. Loodetavasti see olukord
nüüd muutub ja ka viimaste päevade meediakajastus näitab laiemalt, et muudatused
õigusaktides on tõepoolest vajalikud.
Seega – igas süsteemis on vigu ning nende parandamisega tuleb järjepidevalt tegeleda, kuid see
ei tähenda, et kogu süsteem on mõttetu.
2. Mida rohkem anname pakendijäätmeid korrektselt liigiti kogutuna tagasi, seda suuremad
on tootjate kulud ja see sunnib neid vähem pakendama ja paremaid pakendeid kasutama.
Pakendite valdkonnas kehtib Eestis tootjavastutuse põhimõte – see tähendab seda, et
pakendatud kauba esmakordne Eesti turule laskja vastutab kauba pakendamiseks kasutatud
pakendimaterjali kogu elutsükli eest, sealhulgas kannab pakendite käitlemisega seotud kulud.
Vastutus tähendab seda, et pakendimaterjalina kasutatakse sobilikke materjale, mis vastavad
vajalikele nõuetele ning tagatakse pakendite ja nendest tekkinud pakendijäätmete kogumine
ning taaskasutamine selliselt, et täidetud oleksid pakendiseadusest tulenevad taaskasutamise,
sh ringlussevõtu sihtarvud.
Laiendatud tootjavastutuse suurem eesmärk on vähendada pakendijäätmete teket. Eestis on
kokku üle 4000 pakendiettevõtte.
Seni kuni on tootjaid, kel on ükskõik, mis saab pakenditest pärast nende kasutust ning kes seega
pakendidisainile ringlussevõtu vaates sugugi ei keskendu, kestab ka olukord, kus pakendid on
sageli raskesti ringlussevõetavad. Õnneks on ka üha enam vastutustundlikke tootjaid, kes sellele
mõtlevad ning tarbijaile tuleks soovitada vaadata toodete puhul ka ümbriseid ja eelistada
tooteid, mis on pakendivabad või monomaterjalist pakendis.
Euroopa Liidus on võetud eesmärgiks, et 2030. aastaks peavad kõik pakendid olema
ringlussevõetavad.
3. Pakendijäätmeid saame ära anda tasuta. Selle võrra tekib meil vähem segaolmejäätmeid,
mille eest maksame.
Kui me nüüd loobume pakendijäätmeid eraldi kogumast, siis maksame suuremaid prügiarveid
(kasvab segaolmejäätmete kogus) ja tootjad suurendavad oma kohustuste täitmata jätmise
arvelt kasumeid. Meil kellelgi pole ju vaja lisanduvaid kulusid pakendijäätmete käitlemise eest.
Isegi siis, kui need lõpetavad mingil põhjusel jäätmepõletis või prügimäel. Tootjad ise maksavad
pakendijäätmete käitlemise arved.
Endiselt on segaolmejäätmete hulgas ca 30% pakendijäätmeid ning nende hulgas on ka kergesti
ringlussevõetavaid pakendeid. Mida rohkem liigiti kogume jäätmeid, seda suuremas koguses
jäätmeid jõuab ka ringlusse. Samuti rakendub jäätmeseaduse muutmisega nõue, mille kohaselt
edaspidi ei ole lubatud põletada ega ladestada liigiti kogutud jäätmeid. Seega peavad tootjad
leidma muud taaskasutamise võimalused keerulisematele pakendimaterjalidele või minema üle
uutele pakenditele.
4. Korrektselt kogutud pakendeid on võimalik ringlusse suunata. Mida rohkem on meid, kes
kogume pakendijäätmeid korrektselt liigiti ja seda sõnumit jagame, seda puhtam ja
kvaliteetsem on materjal ka ringlussevõtuks.
Kui pakendid on korrektselt kogutud ehk teisisõnu need ei ole määrdunud ning on õiges
konteineris ilma teist liiki jäätmeteta, siis on need ringlussevõtuks sobivad materjalid. 2018.
aastal võeti vastavalt pakendijäätmete aruandlusele ringlusse ligi 80% Eestis liigiti kogutud
pakendijäätmetest. Eestis on olemas ringlussevõtu võimalused teatud pakendijäätmetele, kuid
kõiki pakendijäätmeid ei peagi Eestis ringlusse võtma, osa pakendijäätmeid võetakse ringlusse
väljaspool Eestit. 2019. aastal eksporditi pakendijäätmeid Euroopa Liidus peamiselt Soome,
Leetu, Lätti, Poola, aga ka Saksmaale, Hollandisse jt. Euroopa Liidu välistest riikidest eksporditi
peamiselt Türki, Venemaale, Malaisiasse, Hiina, Vietnami.
5. Liigiti kogutud pakendijäätmed suunatakse enamuses ringlusesse, mitte ei põletata ega
ladestata prügilasse.
Kõigist Eestis tekkinud pakendijäätmetest võeti 2018. aastal 60% ringlusse, 26% suunati
energiakasutusse ning 13,5% ladestati.
Riiklikus statistikas kajastatud andmetes, mis kajastavad pakendijäätmete ladestamist ja
energiakasutusena taaskasutust (põletamist) on arvesse võetud ladestatud ja põletatud
segaolmejäätmete koostises olevaid pakendijäätmeid. Kuivõrd meie segaolmejäätmete hulgas
on jätkuvalt ca 30% pakendeid, siis suur hulk pakendeid jõuab ladestusse ja põletusse just
seetõttu.
Ainult liigiti kogutud pakendijäätmetest võeti 2018. aastal sama arvutusmetoodika kohaselt
ringlusse 77%, energiakasutusse suunati 19% ja ladestati 3,5%.
Seega – tulevikus on pakendijäätmete energiakasutuse ja ladestamise kogused seda väiksemad,
mida vähem on segaolmejäätmete hulgas pakendijäätmeid. Iru jäämepõletustehas tohib
põletada vaid pakendite sortimisjääke.
Palume märgata, et senised põhimõtted jäätmete liigiti kogumises jäävad samaks. Nüüd tuleb
edaspidiselt veelgi jõulisemalt liigiti kogumist edendada ning tegeleda prügistajatega, kes
praegusel juhul pakendikonteinerite sisu rikuvad. Selgitada tuleb, et asi ei ole mitte liigselt
määrdunud pakendites, vaid selles, et avalikku võrku viiakse kõike muud peale pakendite ja see
nullib kõik senised jõupingutused ära.
Tuletame ka meelde, et paberile ja kartongile (vanapaberile) ei ole tootjavastutust ja selle
kogumise ja käitlemise eest ei pea maksma pakendiettevõtjad ning seega nende jäätmete
kogumine ei toimu taaskasutusorganisatsioonide pakendijäätmete kogumisvõrgustiku kaudu.
Kõige õigem on, kui vanapaberi kogumine toimuks eraldiseisvalt korteriühistute juures ja
jäätmejaamades. Mitmed kohalikud omavalitsused on lahendanud ka vanapaberi kogumise
korraldatud jäätmeveo raames või eraldiseisvana, paigaldades selleks avalikku ruumi vastavad
konteinerid ja sõlmides jäätmevedajaga lepingud nende tühjendamiseks.
Jäätmete liigiti kogumise juhendid on leitavad Keskkonnaministeeriumi veebilehel:
https://www.envir.ee/et/liigiti-kogumise-juhendid-ja-sildid
Kuhuviia.ee veebilehel, kus on ka ai-formaadis kujundfailid:
https://drive.google.com/drive/folders/11iYaH_BPjaKjBh1shYkZJ6OQeIJK5pKP
Kogume jäätmeid endiselt liigiti!