Mölder lahtise toidu pakendite hinnast: tarbija saab teha teadliku valiku
Keskkonnaminister Tõnis Mölder (KE) ütles ERR-ile antud intervjuus, et lahtise toidu pakendite maksustamise initsiatiivi taga on soov pakkuda tarbijale võimalust teha teadlik valik oma rahakotti kui ka keskkonnahoidu silmas pidades.
ERR kirjutas hiljuti keskkonnaministeeriumi plaanist, mille järgi hakkaks lahtiselt müüdava toidu ja joogi taara ehk kulinaarialeti karbid ja tanklate kohvitopsid maksma kohustuslikus korras 50 senti. Saan aru, et eelnõu johtub eurodirektiivist, millega tuleb suurendada ringmajandust. Miks aga jõuti järeldusele, et pakendite maksustamine on just õige valik?
Pakendid ei ole juba praegu tarbijale tasuta, kuid tarbija ei tea lihtsalt selle pakendi hinda, sest seda ei tooda eraldi välja hinnakirjas ega tšekil. Eelnõuga tahetakse see peidetud kulu muuta ühekordselt kasutavate toidupakendite ja joogitopside osas tarbijale nähtavaks, juhul kui valmistoit ja jook pakendatakse müügikohas tarbija tellimusel. Siis saab tarbija teha ka teadlikuma valiku nii oma rahakotti kui keskkonnahoidu silmas pidades.
Lisaks minimaalse hinna kehtestamisele on eelnõuga ette nähtud ka see, et tarbijale pakutakse ühekordselt kasutatava toidupakendi ja joogitopsi asemel korduskasutatavat alternatiivi. Korduskasutatavale alternatiivile minimaalset hinda eelnõuga ei rakendata.
Üldiselt on aga lisatasustamine ja selline selge lisatasude eraldi väljatoomine üsna efektiivne viis soovitud tulemuse saavutamiseks ehk ühekordse plastpakendi kasutuse vähendamiseks. Sarnane näide pärineb õhukeste kilekottide jagamise piiramisest, mis on toonud kaasa märgatava kilekottide kasutuse vähenemise – näiteks ühe kaubandusketi sõnul ligi 60 protsenti. Miks ei võiks sama edu oodata ees ka ühekordseid plastpakendeid.
Samuti on erinevad uuringud näidanud, et tarbimise vähendamise saavutamisel mõjutab tarbijaid enam minimaalse hinna kehtestamine kui samas suurusjärgus hinnasoodustuse rakendamine.
Ühekordsetele joogitopsidele ja söögikarpidele on juba olemas paremaid alternatiive ja toimivaid lahendusi pakendiringluse näol. Sarnased süsteemid on katsetusel ka suurematel toidukettidel koostöös erinevate Eesti ettevõtetega.
Tegemist on ministeeriumipoolse ettepanekuga vähendada ühekordse plasti hulka, mida oleme alates suvest erinevate osapooltega arutanud. Diskussioon lõpliku variandi osas alles käib.
Kas eelnõul on ka Keskerakonna ja teie enda kui ministri toetus?
Keskerakond ja mina keskkonnaministrina toetame keskkonda koormavate ühekordsete plastpakendite kasutamise vähendamist ja soosime selliste toodete, sh pakendite kasutamist, mille eluiga on pikem ning mida on võimalik ringlusse võtta. Ühekordsete toidunõude ja muu plasti merre sattumine on üleilmne probleem. Paljud meist on näinud alla neelatud plasti tõttu vaevlevaid linde ja loomi, rannikule kogunenud plastilademeid. Tervelt poole Euroopa randadelt
leitavast mereprügist moodustavad just ühekordselt kasutatavad plastesemed.
Olukorra parandamiseks tuleb kõigil riikidel panus anda. Plastidirektiivi tervik tuleb üle võtta seoses Euroopa Liidu direktiivist tuleneva kohustusega.
Eelnõule on tagasisidet saanud anda kõik ministrid, sh Keskerakonda kuuluvad valitsuse liikmed.
Kuidas teie hinnangul valijad selle eelnõu vastu võtavad?
Eelnõu on saanud kooskõlastusringi järel parandusettepanekuid ning ka praegu analüüsitakse ja arutatakse peamisi murekohti. Usun, et valijad peavad oluliseks meid ümbritseva keskkonna koormamise vähendamist ja liikumist korduskasutatavate pakendite laiema kasutuselevõtu suunas.
Oluline on tähele panna, et inimese jaoks ei teki ühest sundi maksta lisatasu ühekordse toidupakendi või joogitopsi eest, vaid tal tekib valik – kas käituda näiteks kauplusest või toidukohast toitu kaasa ostes keskkonnasõbralikumalt, võttes kaasa oma karbi, või kasutada mõnda pandisüsteemi või siis tõepoolest, jätkata senist keskkonda koormavat praktikat ning maksta siis selle eest ka õiglast hinda.
Kas te valijatele olete seda eelnõud juba tutvustanud? Kas eelnõu vajaks laiemat ühiskondlikku debatti?
Euroopa Liidu direktiivist tulenevaid nõudeid on huvigruppidele tutvustatud juba 2018. aastal. Läbi on viidud uuring mõjude hindamiseks. Sellele järgnevalt on toimunud kõiki huvigruppe kaasav menetlus – valmistati ette kaasamisdokument, mille põhjal koostati eelnõu. Praegune eelnõu ongi jõudnud faasi, kus toimub avalik arutelu, ideede tutvustamine valijatele.
Kahetsusväärne on, et alates suvest tervikuna avalikuks saanud seaduseelnõu tekst on alles nüüd jõudnud teatud survegruppide mõjul avalikkuse ette. Taolist debatti oleks oodanud oluliselt varasemas faasis. Võrreldes algse eelnõuga on tehtud juba peale esmast tagasisidet eelnõus muudatusi. Hetkel oleme välja pakkumas erinevaid lahendusi huvirühmadele eelnõu rakendamisega seotud olukorra leevendamiseks. Uued kohtumised on planeeritud novembri keskpaika.
Kas te olete arutanud seda eelnõud ka koalitsioonipartneri Reformierakonnaga?
Oleme arutanud eelnõud puudutavat ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministriga (Andres Sutt – toim.), kellega koos kohtume lähiajal veelkord huvirühmadega. Samuti on eelnõu läbinud kõikide ministeeriumite kooskõlastusringi ning lisaks oleme kabineti tasemel arutanud teemat, kuidas vähendada Eestis plastihulka, mida turule laseme. Eesti riik maksab juba täna aastas üle 10
miljoni euro Euroopa Liidule tagasi seoses turule lastud plastiga, mida ei ole õnnestunud kokku koguda ja ringlusesse võtta. Meie eesmärk on läbi hinnapoliitika muuta tarbija ja ettevõtete suhtumist ja käitumist antud teemasse.
Miks jäeti nõudest välja toidutööstus? Ehk jogurtitopsid, singi- juustupakendid jne.
Esialgses eelnõu nii-öelda mustandis, mille saatsime suvel kooskõlastusringile, oli sees ka punkt, millega plaanisime kehtestada minimaalse pakendi hinna ühte portsu sisaldavatele jogurti- ja kohupiimatopsidele ning teistele eelpakendatud toodetele, mida kauplustest osta võib. Huvigruppidega kohtudes ja tagasisidet analüüsides jõudsime aga järeldusele, et mõistlik on teha eelnõus muudatus ning esialgu loobuda selliste toodete puhul minimaalse pakendi hinna nõudest.
Põhiline põhjus on selles, et tarbija ei saa teha ise keskkonnateadlikumat valikut ja loobuda pakendist. Toit on juba eelnevalt pakendatud ning ta on olukorras, kus ta peab pakendi eest maksma. Seetõttu puudutab eelnõu minimaalse hinna kehtestamine ja korduskasutatavate alternatiivide pakkumine vaid eelpakendamata toitu, mille puhul on pakendamisel alternatiive ja tarbija saab ise teha sobiva valiku.
See aga loomulikult ei tähenda, et toiduainetööstuselt keskkonnahoidlikuma pakendi poole liikumisel ootuseid ei ole. Tuleb ju suur hulk toidupakendeid pigem sealt ning üha enam katsetatakse ka erinevaid pakendimaterjale, mida saaks kasutada alternatiivina ühekordsele plastile ning mis samal ajal tagaksid ka toiduohutuse jm vajalikud nõuded. Eesti Toiduainetööstuse Liit on mullu septembris avaldanud eneseregulatsiooni põhimõtted, kus on välja toodud ka eesmärk liikuda keskkonnasäästlikemate pakendite poole ning suurendada
taastuvate ja taaskasutatavate materjalide osakaalu. Samuti on eraldi välja toodud ülepakendamise vältimine. Keskkonnaministeeriumil on ootus ja usk, et ka toiduainetööstuse poolt siiski konkreetsemad sammud ja eesmärgid välja pakutakse ja miks mitte leppida need kokku näiteks eraldi hea tahte leppe raames.
Kas selle idee taga on mõni ettevõte, kes sellist pakendite taaskasutust
propageerib?
Selle idee taga ei ole ühtegi ettevõtet. Ühekordselt kasutatavatele toidupakenditele ja joogitopsidele hinna kehtestamine on seotud ühekordse plasti direktiivi nõudega, mille järgi peavad liikmesriigid kehtestama meetmed ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimise vähendamiseks. Milliseid meetmeid iga riik rakendab, ei ole direktiiviga
paika pandud ning otsustusõigus jääb selles osas liikmesriikidele.
Küll aga on direktiivis viidatud, et “meetmed võivad hõlmata riiklikke tarbimise vähendamise sihtmäärasid, meetmeid, millega tagatakse, et müügikohas tehakse lõpptarbijale kättesaadavaks lisa A osas loetletud ühekordselt kasutatavate plasttoodete korduskasutatavad alternatiivid, ning majandushoobasid, millega tagatakse, et nimetatud ühekordselt kasutatavaid plasttooteid ei pakuta lõpptarbijale müügikohas tasuta, ning artikli 17 lõikes 3 osutatud kokkuleppeid. Liikmesriigid võivad erandina direktiivi 94/62/EÜ artiklist 18 kehtestada sellistest toodetest tekkiva prügi vältimise eesmärgil turustuspiiranguid tagamaks, et kõnealused tooted asendataks alternatiividega, mis on korduskasutatavad või ei sisalda plasti. Need meetmed võivad varieeruda sõltuvalt sellest, milline on nimetatud ühekordselt kasutatavate plasttoodete keskkonnamõju nende olelusringi jooksul, sealhulgas mahajäetud prügina.”
Sellest tulenevalt on direktiiviga jäetud võimalus liikmesriikidele kehtestada ka tarbimise vähendamise artikli osas turustuspiirangud. Läinud aastal viidi direktiivi nõuete üle võtmiseks läbi uuring “Teatavate plasttoodete tarbimise vähendamiseks võetavate meetmete ja teatavatele plasttoodetele laiendatud tootjavastutuse rakendamisega kaasnevate mõjude analüüs”, mida tutvustati eraldi 2020. aasta oktoobris. Selle põhjal valmistati ette eraldi kaasamisdokument (n-ö väljatöötamiskavatsus), millele laekus hulganisti kommentaare ja ettepanekuid. Nende põhjal koostas ministeerium eelnõu, mis jõudis suve algul kooskõlastusringile ja mida praegu veel vastavalt saabunud tagasisidele muudetakse. Seega vastus lühidalt, et tegemist ei ole ühegi ettevõtte lobiga, vaid direktiivist tuleneva meetme rakendamisega.
Toimetaja: Aleksander Krjukov
Allikas: ERR