Lähiaastatel on oodata suuremaid muudatusi ja arenguid kogu jäätme- ja pakendimajanduses. Muudatuste eel on teemale juba ka avalikus meediaruumis hoogu antud: arutama on hakatud sektori kitsaskohade üle, välja on tulnud mitmeid küsimusi, mis vajavad uusi lahendusi. Olemasolev jäätme- ja pakendikäitlus rajaneb suures osas 15 aastat tagasi loodud süsteemile. Nende aastatega on Eestis selles vallas ühiste jõupingutustega ära tehtud väga suur töö. Me olme nüüd märksa puhtam, keskkonnasõbralikum ja säästvam riik. Ent paljud valdkonna aspektid on ühiskonna kiiretele muutustele jalgu jäänud ning uusi sihte vajab terve valdkond – nüüd peame taas vaatama tulevikku. Kuidas edasi minna? Mis on meie eesmärgid homme?
Mis on jäätmemajanduses hästi?
Enamus Eesti inimesi on teadlikud: hoiavad ja hindavad puhast loodust, sorteerivad kodudes prügi, taaskasutavad. Ühiskonna mõtlemine on muutunud – kes hoiab kodu korras, teeb seda ka loodusega.
Viimase 15 aastaga on likvideeritud enamus prügilaid ja loodud üle-eestiline avalik pakendikogumise süsteem, kus taaskasutusorganisatsioonide poolt loodud enam kui 3600 pakendipunktis saab ära anda klaas-, paber-papp-, plast – ja metallpakendi jäätmeid. Lisaks pakendipunktidele on omavalitsused loonud jäätmejaamad, kuhu saab samuti pakendeid tasuta ära viia. Enefit Green Iru elektrijaama näol on olemas kaasaegne jäätmepõletustehnoloogia, mis on siiski parem lahendus kui ladestamine (link 2019.a. statistikale Euroopas).
Meie lapsed teavad, miks prügi ei tohi maha visata. Meie kodud ja aiad on aasta-aastalt järjest kenamad. 74% elanikest viib sorteeritud pakendid sageli kogumiskonteinerisse. Taaskasutusorganisatsioonide poolt kogutakse ja suunatakse taaskasutusse üle 118 tuhande tonni pakendijäätmeid aastas, millest enamus liigub uuele eluringile. Suur osa pakendimaterjalidest kogutakse täna ettevõtetest, mistõttu nende panust riikliku ringlussevõtukohustuse täitmisel tuleb igati tunnustada. Seega suur osa jäätmemajandusest meil toimib ja edeneb paremuse suunas.
Süsteem toimib iga päev
Taaskastutusorganisatsioonide töötajad on üle 15 aasta pühendunud pakendijäätmete taaskasutamisele, arendades üleriigilist pakendijäätmete kogumissüsteemi, et võimalikult suur osa pakendijäätmetest jõuaks uuele eluringile. Inimesed kodudes koguvad liigiti, viivad pakendeid konteineritesse, autojuhid tühjendavad, töötajad sorteerivad liinide ääres.
Ka jäätmekäitlusettevõtted pingutavad, et leida uusi ümbertöötlemistehaseid, et suurendada pakendi ringlussevõttu. Riik püüab luua paremaid reegleid kohandamaks valdkonda muutuvatele oludele.
Milline pakend on määratud hukule ja mida saab taaskasutada?
On väljakujunenud praktika, et ümbertöödeldav ja ja selleks sobimatu ehk põletuspakend kogutakse koos ühe ja sama konteineriga. On ka paratamatu, et osa sellise konteineri sisust ei lõpeta uute asjadena. Kõik pakendid ei ole ümbertöödeldavad ja mõned neist võib olla ei saagi seda kunagi olema seni, kuni meie teadus ja tööstus ei ole veel leidnud head loodussõbralikku ja toimivat alternatiivi teatud tüüpi plast- ja komposiitpakenditele.
Meil Eestis ei ole kuigi palju ümbertöötlemistehaseid ja seega oleme seaduses toodud ringlussevõtu kohustuse täitmiseks sunnitud suure osa pakendijäätmetest Eestist välja viima. Need lähevad paljudesse maailma riikidesse Lätist Malaisiani. Nende riikide ümbertöötlemistehastest saavad uue elu väga paljud erinevad materjalid, nende seas tarbekaubad nagu rõivad ja jalatsid, spordiväljakute treenimisvahendid ja jooksuradade katted, ka ehitusmaterjalid nagu näiteks terrassilauad.
30% plastpakendist on valmistatud selliselt, et nendest ei saa ümbertöötlemise teel teha uusi asju. Täna saab heal juhul ringlusse võtta vaid kolmandiku, sest suur osa sellest on määrdunud või valmistatud komposiit– ehk liitmaterjalidest. Sellisele materjalile puudub täna ringlussevõtuväljund ning põletamine, mille tulemuseks on elekter ja toasoe, on keskkonnasõbralikum lahendus kui ladestamine.
Eestis on tehtud avaldusi segapakendi põletuse keelustamise kohta. Samas on avalik saladus, et Euroopa on põletustehaseid täis ning igal aastal põletatakse miljoneid tonne jäätmeid. Euroopa Jäätmepõletustehaste Ühenduse (CEWEP) 2018. aasta andmetel oli Euroopas kokku 492 põletusjaama (klõpsa lingil).
Riik on öelnud, et ringmajanduse võti on tootjate käes, kellest sõltub, millised ja mis materjalist pakendeid kasutada. Paraku nii pakendi tootjad kui pakendiettevõtjad, kes toodavad ja müüvad pakendatud kaupa, on tihti sundvaliku ees, sest meil puuduvad täna head alternatiivid osadele pakenditele. Kuigi teadus- ja arendustegevus on selles vallas maruline ja investeeringud tohutud. Aga me oleme saanud hakkama – seadusega nõutud pakendi taaskasutuse ja ringlussevõtu sihtarvud on täidetud ja kohati ka ületatud.
Kuidas koguda?
Üle 15 aasta tagasi loodud kodumajapidamistele suunatud pakendijäätmete kogumissüsteemi eesmärgiks oli luua tarbijatele võimalus oma pakendist tasuta lahti saada. Samas oli korraldamata olmejäätmete liigiti kogumine, mille mõju oli koheselt näha olmeprügi näol pakendikonteinerites. Olukord on tänaseks oluliselt parananud, kuigi bio- ja olmejäätmed rikuvad jätkuvalt pakendijäätmete konteinerite sisu ning risustavad konteinerite ümbrust. Hästi toimiv pakendikogumine saab toimida vaid juhul, kui on korraldatud ka bio- ja olmejäätmete kogumine.
Avalike pakendikonteinerite ületäituvuse põhjus seisneb selles, et seadus annab võimaluse mitmeks tõlgenduseks. Pakendiseadusesse viidi sisse täiendus, et kokkulepel omavalitsusega võib avalikud pakendipunktid asendada koduuksel kogumisega . Nii on tekkinud olukord, kus üks taaskasutusorganisatsioon (TKO) kogub pakendijäätmeid eramute ja kortermajade juurest, teine TKO aga avalikest pakendikonteineritest. Kuna avalike pakendikonteinerite kasutamine on tarbijale tasuta, on tulemuseks nende ülekoormamine. Loogiliselt kannab TKO, kes avalikke konteinereid teenindab ka suuremaid kulusid.
Pakendikoguste suurenemine avalikes konteinerites näitab, et kohtkogumine ei kata piisaval arvul leibkondi. Miks on pakendikogumisel vaja selliseid erisusi, mis tekitavad vaid segadust, lisatööd ning õigustatud pahameelt?
Ukselt ja/või avalikust kohast?
Alates 2018. aastast on jõuliselt propageeritud pakendijäätmete kohustuslikku koduukselt kogumist, millelt oodatakse olmejäätmete ringlussevõtuga seotud probleemide kiiret lahendust.
Argument, mida esitatakse, on järgmine: teenus on tarbijale mugav ning otse koduväravast kogudes saab puhast pakendijäätmete materjali, mis omakorda suurendab ringlussevõttu.
Selles on tõetera sees, kuid idee propageerijad ei ole tänaseni esitanud kulude kalkulatsiooni ning selgitanud keskkonnamõju. Meie oma kogemusele tuginedes teame, et koduväravast kotiga pakendi kogumise kulu on kuni kolm korda suurem kui avaliku kogumispargi kaudu kogumisel.
Kui suured jäätmeveokid hakkavad korterelamute juures tühjendama viit erinevat konteinerit (paber, klaas, plast/metall, bio ja olmeprügi), kusjuures igale jäätmeliigile tuleb korraldada eraldi logistiline korjering, siis pole raske ette kujutada, millise kulu ning keskkonnakoormuse suurenemise see kaasa toob. Ainuüksi müra, õhusaaste, liikluskoormus, teede lõhkumine, mis kaasneb kõikide elamute teenindamisel, on märkimisväärne. Kodudes tekkivate pakendijäätmete olemus ja ümbertöödeldavus ei parane sellest, kuidas neid koguda – kas tekkekohal või avaliku konteinerpargi kaudu.
Pakendi kogumissüsteemi parima lahenduse väljatöötamiseks on vajalik sõltumatu mõjuanalüüs ning laiapõhjaline arutelu.
Kuidas edasi?
Jäätmevaldkond hõlmab endas suuri investeeringuid ja eeldab seega pikalt ettenägevat ja kaalutletud strateegiat, kuid Eesti jäätmepoliitika pikaajaline visioon ja liikumissuund on kohati ebaselge. Selget otsust vajavad küsimused on:
- milliste jäätmete teket oleme ise võimelised vältima?;
- milline ümbertöötlustehnoloogia võiks Eestis olla?;
- milliste meetmetega hoida ja kaitsta oma toidutööstust, et eestimaalaste toidulaual oleks tervislik toit, mida inimesed ka osta jaksaks?;
- kas meil peaks Euroopa Liidu jäätme- ja pakendipoliitika kujundamises olema selgemad huvid, mis lähtuvad meie oma arusaamisest?;
- kuidas tahaksime keskkonnaeesmärkide täitmiseks oma prügi korjata ja ringlusesse tagasi tuua?
Selleks, et tagada pakendijäätmete ringlussevõtu sihtmäärad nii 2025 kui 2030 aastaks, tuleb jäätmemajandusele tervikuna anda selge siht, kehtestada kõigile osapooltele üheselt mõistetavad reeglid ning kontrollida nende täitmist:
- esimeses järjekorras tuleks korraldada jäätmete liigiti kogumine, eelkõige biojäätmete osas;
- pakendijäätmete kogumisel tuleb jätkuvalt tagada pakendijäätmete äraandmine avalikus ruumis ning kõik TKO-d peaksid pakkuma seaduses etteantud tingimustel avalikku kogumisteenust;
- tekkekohal kogumine peab jääma jäätmetekitajale vabatahtlikuks ning selle laienemise otsustaks TKO-d kokkuleppel omavalitsustega;
- tuleb tõsta jäätmete sorteerimisvõimekust automatiseeritud sorteerimistehaste kasutuselevõtu kaudu ning leida väljundid probleemsetele plastmaterjalidele. Kõik see nõuab investeeringuid, aega, õigusselgust regulatiivse raamistiku osas ning senisest palju, palju enam koostööd.
Siret Kivilo, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon juht