Eelmisel nädalal sai riigikogult rohelise tule seadus, mis paneb peale kõva tempo, et järgmiste aastatega jäätmevaldkonnas järjele saada. Keskkonnaminister Tõnis Mölder tõdeb, et senine passiivsus on pannud meid keerulisse olukorda.
Te olite väga rahul, kui eelmisel nädalal võttis riigikogu vastu jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse. Kas tavalisel prügisorteerijal on põhjust olla sama rõõmus?
Ma pean tõesti seda väga oluliseks, isegi märgiliseks sündmuseks.
Kõige suurem probleem jäätmevaldkonnas on see, et viimase kuue aasta jooksul ei tehtud mitte midagi ringlussevõtu edendamiseks. Isegi valesti ei tehtud! Kui oleks valesti tehtud, saanuks vähemalt parandada, aga kuus aastat polnud keegi suutnud parlamendis menetleda lõpuni ühtegi eelnõu.
Jah, võib arutleda, kui sisuline uus seadus on, aga see, et üleüldse parlamendis midagi vastu võeti, näitab, et me tahame selles valdkonnas midagi ära teha.
Siiani oleme elanud viie või kuue aasta taguste otsustega, needki polnud midagi revolutsioonilist. Samas ühiskonna ootus on muutunud ja jäätmemajanduse debatt on üha olulisem.
Tundub, et tervelt kümne aastaga pole eriti midagi muutunud. Samas järgmise kümne aastaga peaks aset leidma tohutu hüpe. Kuidas see üldse võimalikuks saab?
Aga meil ongi nüüd ajagraafik väga tihe. Oleks varem mingidki sammud tehtud, oleks praegune tempo lihtsam ja areng sisulisem. Praegu me menetleme parlamendis ju lihtsalt direktiivide ülevõtmist, kus mänguruumi suurtes protsessides pole.
Võimalik, et me jääme isegi siin ajagraafikust maha.
Praegu on kõige kiirem biojäätmetega. 2023. aasta lõpus peaks neid saama kodu juures ära anda või kompostida. Meie senine passiivsus pole üldse julgustav nii suureks muutuseks.
Esmalt, see otsus biojäätmete kohta on ülioluline selles osas, et protsess peab olema kõigis kohalikes omavalitsustes ühesugune. Vahet ei ole, mitu korterit on kortermajas või kui suur on majapidamine – ühtmoodi tuleb biojäätmed igal pool kokku korjata. Praegu on omavalitsused teinud erisusi, näiteks et alla 12 korteriga kortermajas ei koguta eraldi biojäätmeid. Samas neid seal ju ikkagi tekib. Kuhu need siis pannakse?
Olen ise väga lootusrikas ja usun, et see eesmärk õnnestub 2023. aasta lõpuks saavutada.
Kuidas ikkagi? Kas poliitikud hakkavad enne valimisi jagama oma pildiga kompostreid?
Esiteks peame pakkuma omavalitsustele võimekust protsess ellu viia. Teiseks peame inimesi rohkem teavitama. See kompostrite teema, mille te ehk irooniaga sisse tõite, on tegelikult täiesti õige – selliseid Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu rahastatud projekte, kus ongi inimestele ostetud kompostreid, on osa omavalitsusi juba teinud. Kas keegi oma näo sinna pani, seda ma ei tea.
Just nii see peakski olema: kus võimalik, seal kompostida. Või siis liigiti ära anda. Siit tuleb kokkuvõttes suur võit, sest kui biojääde kogutakse eraldi kokku, on ka muu liigiti kogutud jääde 20–30% puhtam.
Biojääde on minu jaoks kogu sortimise alus. Kui see pole korras, siis sealt edasi hakkavad probleemid aina kuhjuma.
Hästi. Korjame oma kartulikoored kokku. Mida nendega edasi teha? Juba on veetud biojäätmeid Hiiumaalt Tallinnasse ja tehtud kompostiks. See pole ju mõistlik.
Ümbertöötamine on kogu ahela teine ots. Siin ei saa riik võrdseid raame seada linnalisele asulale ja maapiirkonnale, kus olud on erinevad.
Laias laastus suudame praegu biojäätmed töödelda kompostiks, aga tohutu potentsiaal on biogaasi tegemiseks ja selle tootmisel tekkiva kääritusjäägi ärakasutamise kaudu saaks tagada väärtusliku materjali ringluse.
Ettevõtted ei ole siiani neid investeeringuid tahtnud teha, sest praegune tarneahel ei ole järjekindel. Osa ettevõtmisi seisab praegu ka kohtuvaidluste taga, pole saadud ehituslubasid kohaliku kogukonna ja omavalitsuse vastuseisu tõttu. Ei tahaks kommenteerida, kas need on põhjendatud või mitte, aga fakt on see, et asjad seisavad.
Biogaasitehast ei taheta ja biojäätmetest tehtud mulda ka eriti ei taheta. Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus ei suuda seda isegi tasuta laiali jagada. Ühed kardavad, et seal on sees palju plasti, teised kurdavad, et sellel on liiga tugevad väetiseomadused ja kõrvetab taimed ära. Mida selle tootega siis peale hakata?
Miks mitte kirjutada edaspidi riigihangetesse sisse, et erinevates haljastustes ja projektides peab kasutama kompostmulda. See oleks üks võimalus kogu sektorit turgutada ja leida kompostmullale rakendust.
Kui on tegemist kvaliteetse mullaga, küll siis selle järele ka nõudlust on.
Rõõmustate, et biojäätmete kogumise süsteem hakkab olema riigis ühtne. Kas see ei võiks olla kogu jäätmevaldkonnas ühtne? Praegu korraldavad vallad asju üsna erinevalt.
Olen sellega täiesti päri ning see on järgmiste perioodide ülesanne, et ühtsus oleks ka segaolmejäätmete ja pakendite kogumise osas. Lähme edasi samm-sammult.
Kõigepealt peame paika saama selle, et andmed laekuks operatiivselt, valdkonnas oleks vastutus selgelt jagatud, oleks selge riigi roll läbi maksupoliitika ja riigi poolt omavalitsustele loodud tegevusraamistik, mis neile kõige paremini sobiks.
Praegu on meil omavalitsusi, mis näitavad oma arengutega isegi riigile suunda, ja siis on neid, kus jäätmevaldkonnaga tegeldakse minimaalselt.
Linnade ja valdade liit on juba öelnud seadusemuudatuse kohta, et neil küll raha pole, et jäätmevaldkonda oma kõhna rahakotiga arendama hakata.
Omavalitsustel on alati valikute küsimus, kas nad täidavad seadusest tulenevat kohustust või mitte. Nende teemapüstitus on muidugi õige, aga juba nüüd on neil võimalik läbi Keskkonnainvesteeringute Keskuse taotleda lisavahendeid. Pigem on küsimus võimekuses.
Eestis on praegu viis suurt prügilat. Kas olete ise mõnes neist käinud?
Olen varasemalt päris paljudes jäätmekäitlusega seotud ettevõtetes käinud, ministrina mitte, seda peamiselt praeguste piirangute tõttu. Aga maikuus on üks külastus plaanis.
Teil veab. Ajakirjanikud prügilatesse ei pääse. Samuti ei vastata meilidele ega telefonikõnedele. Ühel juhul proovisime minna prügilasse koos keskkonnainspektsiooniga, aga öeldi, et kui ajakirjanik on kaasas, ei lasta ka inspektoreid sisse.
(Üllatunult.) Seda ma tõesti ei tea, miks nad oma ettevõtlusmudelit avatuna ei hoia. Ise soovitaks neil küll lasta ajakirjanikud võimalikult lähedale. Ühiskonna huvides oleks hoida end sel teemal pigem avatuna, igasugune kapseldumine on siin pigem halb.
Jäätmevaldkonna inimesed näitavad end jutukate ja avatutena, kuid sellele tuleb väga kiiresti piir ette, kui küsida dokumentide kohta või paluda ringkäiku prügilas.
Ei oska seda kommenteerida. Mina ministrina olen kindlasti avatud ja kättesaadav.
Seadusemuudatus lubab hakata kohalikel omavalitsustel jõulisemalt tegutsema, kui liigiti kogutud jäätmete konteinerid ajavad üle. Kust see ettepanek tuli?
Omavalitsused on meie poole selle murega mitmel korral pöördunud. Probleem on ühelt poolt selles, et nende konteinerite juurde tuuakse ka muud sodi, mis pole pakendiorganisatsiooni vastutusala, või kui need hakkavad täitudes üle ajama, muutub ümbrus räpaseks. See ei meeldi kellelegi ja sellistesse kohtadesse kiputakse viima veel igasugu prügi.
Edaspidi on nii, et kui konteiner hakkab üle ajama, siis annab omavalitsus sellest pakendiorganisatsioonile teada, ja kui ei reageerita, on KOVil õigus see ise tühjaks teha ja ettevõttele arve esitada.
See peaks aitama protsessi tõhusamaks muuta ja vältida konteinerite juurde tekkivat laga.
Hästi. See on tore, kui saame pakendeid paremini ära anda, kuid ikkagi jääb probleem, mida nendega peale hakata. Miks ei ole Eestis ühtki tehast, mis pakendeid ümber töötaks?
Õige küsimus. Siin on kaks olulist märksõna: esiteks, mida suurem on liigiti kogutud puhta pakendi hulk, seda kindlamini tunnevad end ettevõtjad, kes sellega tegelevad. Siis tulevad ka investeeringud.
Teine pool asjast on see, et praegu on odavam prügi põletada või ladustada kui ringlusse võtta ning nn jäätmepüramiid on tagurpidi. Pikas vaates peaks asjad muutuma selliselt, et ringlussevõtt oleks odavam või samaväärne kui ladestamine või põletamine.
Aga osa jäätmetega tuleb ausalt vaadata, kas nende puhul on üldse terviktarneahel Eestis võimalik või tuleb neid ka edaspidi eksportida.
Põletamine jääb?
Teatud määral jääb prügi põletamine alles.
Kõike ei saa ümber töötada, aga selles suunas peame liikuma. Praegu pole me mingeid erilisi samme veel ju üldse teinud, et Eestis kogutud pakendeid siinsamas ringlusse saata.
Ma järeldan, et te ise ei ole nende hulgas, kes oma jogurtipakki peseks?
Kuidas te küll selle järelduseni jõudsite?
Kuna te teate süsteemi peensusteni ja olete kursis, et ka väga hästi pestud ja puhas pakend lõpetab hetkel ikkagi ahjus. Hoiaksite lihtsalt kröömikese vett kokku, kui saadaksite selle Irusse mustana.
Mina väidan seda, et mida puhtam on jääde, seda suurem ressurss see on. Musta jäätme tulevik on tõesti põletusahjus. Aus on öelda, et minister saab olla parem jäätmesorteerija, kuid ma ei ole kuidagi halvem ühiskonnast tervikuna.
Paratamatult on nii, et seni kui kogu liigiti kogumise protsess pole kuigi mugav, inimene ei näe selleks majanduslikku põhjendust, ongi ühiskonda tervikuna keeruline paremini käituma motiveerida. Ja see on praegu Eesti ühiskonna keskmine hoiak. Neid, kes on eeskujulikud sorteerijad, ma kiidan ja tänan kogu südamest!
Uue seaduse kohaselt oleks võimalik hakata panditaarana ära andma ka kange alkoholi pudeleid. See jääb igaühe enda otsustada?
Kui tootja soovib, siis on tal võimalik selle süsteemiga liituda. Hetkel on see vabatahtlik, kuid arvan, et pikemas perspektiivis muutub see kohustuslikuks.
Üleminek eeldab taristus suuremaid investeeringuid, praegused aparaadid ei ole võimelised päris kõike kokku koguma. Kuid tehnoloogiliselt on see võimalik.
Meie pandipakendisüsteem on praegu Euroopa üks paremaid ja me võiks seda teha veel paremaks. Kui lätlased oma panditaara kogumise ka nüüd käima saavad, siis koos nendega võib see meie piirkonnas anda tõeliselt hea efekti.
Alates 2025. aastast peavad kohalikud omavalitsused korraldama oma territooriumil tekstiilijäätmete liigiti kogumise. Aga nende jäätmetega pole ju mitte midagi peale hakata, materjalid on liiga erinevad, et neid ümber töötada. Hakkame korjama linnukese pärast?
See on tõesti osa direktiivist, mille me pidime üle võtma. Teie väide on õige, tekstiilijäätmeid on tõesti keeruline ümber töötada.
Samas mida rohkem me neid kokku korjame, seda enam on võimalik arendada viise taaskasutamiseks ja ümbertöötamiseks. Kuni me neid eraldi ei korja, ei teki üldse mingit väärtust. Lõpuks on ju väga hea, kui inimestel on koht, kuhu tekstiilijäätmeid ära anda. Kindlasti on see parem, kui et neid koduses lõkkes põletatakse.
Juttu on olnud sellest, et meie passiivsus jäätmevaldkonnas võib kaasa tuua trahvi. Mis summast siin räägime?
Hetkel ei ole Eesti suhtes algatatud ühtki rikkumismenetlust, nii et summa on null. Aga pikas perspektiivis võib meie viimase kuue aasta passiivsus meile menetluse või vähemalt hoiatuse kaasa tuua küll. Näiteks ühekorraplasti direktiivi ei pruugi me jõuda selleks suveks üle võtta.
Me peame vähendama plasti kasutamist ja hakkama koguma biojäätmeid. Kas me ei jõua tagasi vanavanemate noorusse, kui solgipang oli nurgas ja toit kasetohust karbis?
See on üks äärmus. Teine äärmus on see, kui me isegi ei mõtle, kui palju pakendeid iga päev kasutame. Juba praegu on näha, et plastist joogikõrsi pakutakse vähem, inimesed kasutavad korduskasutatavaid karpe.
Pigem teeme läbi tehnoloogilise uuenduse, kui et liigume ajas tagasi.
Kui me teiega aasta pärast räägime, mis meil siis paremini on?
Ma tahaksin loota, et meil on selgem nägemus, kuidas saame andmemajandusest andmeid ja neid andmeid ka kontrollida. Et meie maksupoliitikas on toimunud muutused. Ja et meil on pakendiringluse olukorrast selgem pilt ning et me oleme Euroopa Liidu direktiivid jõudnud üle võtta.
– ÄÄREJUTT –
Seadus
Kartulikoored ees, kõik muu selle järel
Eelmisel nädalal võttis riigikogu vastu jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse, mis seab meile järgmised kohustused.
Hiljemalt 31. detsembriks 2023 tuleb kõikjal korraldada biojäätmete tekkekohalt kogumine või alternatiivina tekkekohal kompostimine.
- aastast peavad kohalikud omavalitsused (KOV) korraldama oma territooriumil tekstiilijäätmete liigiti kogumise.
- aastast tuleb olmejäätmeid korduskasutuseks ette valmistada või ringlusse võtta vähemalt 55%, viis aastat hiljem juba 60% ning 2035. aastaks peab olema ringlussevõtt suurenenud 65%ni.
Pakendijäätmete ringlussevõtt peab jõudma 2025. aastaks 65%ni ja 2030. aastaks 70%ni.
- aastaks tuleb vähendada olmejäätmete ladestamist vähemalt 10%ni tekitatud olmejäätmete üldkogusest.
Ja kust selleks kõigeks raha võetakse?
Eesti Linnade ja Valdade Liit koos MTÜga Kesk-Eesti Jäätmehoolduskeskus kirjutas aprilli algul ühise kirja presidendile, keskkonnaministrile ja riigikogu keskkonnakomisjonile, kus Tiit Terik ja Rait Pihelgas juhtisid tähelepanu sellele, et uus jäätmeseadus kitsendab omavalitsuste õigusi mitmel moel ning paneb neile senisest suurema rahalise surve.
“Eestis ei ole täna lubatud jäätmeveo teenustasu hulka arvata jäätmevaldkonna arendamiskulusid, millele aga omavalitsused peavad igal aastal kulutama väga olulises mahus omavahendeid,” seisab kirjas. “Omavalitsuste tulubaas ei ole sobiv lahendus jäätmevaldkonna arengu rahastamiseks.”
Pöördumises rõhutatakse, et kui tuleb juurde kohustusi, siis peaks tulema ka õigusi, praegu aga seda ei juhtu. Sobivaks ei peeta ka võimalust küsida raha Keskkonnainvesteeringute Keskuselt, sest see teeks jäätmehoolduse projektipõhiseks, kuid tegu on igapäevaselt toimiva valdkonnaga.
Kokkuvõttes küsitakse, kuidas kavatseb keskkonnakomisjon koos ministeeriumiga saavutada seaduses määratud jäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu senisest tunduvalt suuremad eesmärgid, kui kohalike omavalitsuste võimekus jääb praegusele tasemele.
Keskkonnakomisjonile saatsid ühise kirja ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Toiduainetööstuse Liit ning Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ, kes nägid seaduses samuti mitmeid probleeme.
Ühtlasi juhitakse tähelepanu sellele, et pakendijäätmete tekkekohal kogumine kodumajapidamistest ei suurenda nende ringlussevõttu, kuni meil puuduvad jäätmematerjalide sortimise ja ümbertöötamise tehased. Üksikute manuaalsete sortimisliinide võimekus on allakirjutanute hinnangul vajalikust mahust praegu väga kaugel.
– PISITEKST –
● Aus on öelda, et minister saab olla parem jäätmesorteerija, kuid ma ei ole kuidagi halvem ühiskonnast tervikuna.
- Praegu pole me mingeid erilisi samme veel ju üldse teinud, et Eestis kogutud pakendeid siinsamas ringlusse saata.
- Biojääde on minu jaoks kogu sortimise alus. Kui see pole korras, siis sealt edasi hakkavad probleemid aina kuhjuma.
Allikas: Maaleht 29.04.2021